Oma 32 eluaasta jooksul on mul olnud päris mitmeid suhteid – romantilisi siis, sõprussuhteid ka muidugi, aga täna keskendume romantilistele suhetele. Enamus nendest on olnud pikaajalised suhted ja igas suhtes olen ma tundnud, et jah, nüüd see ongi see õige, abiellume, saame lapsed ja elame õnnelikult elu lõpuni.
Õnneks või kahjuks see päris nii ei läinud, kuni selle ajani, mil kohtasin oma abikaasat. Ma olin siis 28-aastane. Tänaseks olen ma õnnelikult abielus, lapsi küll veel ei ole, aga täna ei sea ma ka enam ootusi, mis peaksid mingiks kindlaks ajaks täidetud saama – kõik juhtub õigel ajal ja täpselt nii, nagu peab. Ma olen õppinud elu usaldama – kui täiesti aus olla, siis ma alles õpin elu päriselt usaldama, aga ma olen selles osas paremas kohas kui kunagi varem.
Oleme abikaasaga kokku leppinud, et kui peaksime ühel päeval lahku minema, siis see on ka okei. Ainult aeg näitab, kas oleme selle maise elu lõpuni koos või tulime üksteise ellu midagi muud õpetama ja meie ühine teekond lõppeb varem. Me lihtsalt naudime elu koos, õpime, areneme ja oleme mõnusas kulgemises.
Veel mõned aastad tagasi arvasin, et ma ei saa olla õnnelik üksi, et mul peab alati olema keegi kõrval, kelle justkui „kohustus“ on mind õnnelikuks teha. Keegi, kes tuleb päästab mu ära ja lahendab kõik minu probleemid. Ma elasin kujutelmas, et keegi teine peab mind õnnelikuks tegema. Sellepärast tõmbasin ma ligi üpriski katkiseid inimesi, kes muidugi peegeldasid mulle mind ennast, aga sellel ajal ei osanud ma seda näha. Ma ei saanud aru, miks mina nii väga soovin, et suhe toimiks, miks ma tahan, et mind armastataks ja hoitaks ja miks ma nii suures osas seda vastu ei saa. Oma viimastes suhetes ajasin hoolega oma kaaslast taga – tegin kõik, et olla olemas, olla märgatud, et mu kaaslane oleks õnnelik. Ma ei osanud üldse üksi olla ega oma vajadustest lähtuda. See aga, mida sa taga ajad, jookseb sinu eest ära – tol hetkel ma muidugi seda niimoodi näha ei osanud.
Kui me midagi oma elus väga tahame, ei tohiks seda meeleheitlikult taga ajada, vaid alistuda ja teada, et kõik, mis on sulle loodud, tuleb niikuinii.
Esmalt on aga vaja tegeleda iseendaga, saada iseenda parimaks sõbraks, armastada iseennast. Sest kui sa oled ise õnnelik, rahul ja enesekindel, siis tõmbad ka seda sama endale ligi. Iseendaga parimaks sõbraks saamine on aga pikk teekond – vähemalt minul oli, ja tegelikult kestab see siiani. Saada aru, et mul ei ole vaja mitte kedagi ega midagi, et olla tõeliselt õnnelik – kõik vajalik on minus juba olemas, vot see on ilus.
Ma tunnen, et jõudsin selle sügava mõistmiseni alles mõned nädalad tagasi, kui käisin esimest korda elus üksinda reisil. Sellel reisil lasin ma lahti nii paljudest hirmudest, sain uusi taipamisi ja õppisin ennast armastama. Tundsin reisil olles, et aastatepikkune eneseareng on jõudnud uuele tasemele. Ma sain aru, et ainult ja ainult mina vastutan enda elu, armastuse ja õnne eest. Ja kui mul on kõrval toetav kaaslane, siis on see üks imeline boonus, mis annab võimaluse veelgi kõrgemale tõusta.
Oleme abikaasaga koos olnud neli aastat, millest abielus oleme olnud poolteist, ja kui ma täna tagasi vaatan, siis need hinged, kes kunagi montaažiruumis kohtusid, on tänaseks täiesti teised. Lisaks sellele, et oleme abielus, juhime koos ka enda loodud ettevõtet, ehk me oleme koos 24/7, mis on toonud igasuguseid põnevaid väljakutseid. Me oleme olnud üksteisest täiesti tüdinenud, süüdistanud üksteist, liiga palju enda õigust nõudnud jne jne.
On olnud hetki, kus ma olen mõelnud, et ma ei tea, kas me saame nii edasi minna. Viimane suurem madalseis oli koroonaaja alguses, kus otsustasime luua koos veel ühe ettevõtte ja meie suhe sai sellest ikka korraliku löögi. Ma isegi mäletan, kui ütlesin oma parimale sõbrale, et praegu on hea lahku minna, sest korterite üürihinnad on soodsad. Praegu tuleb sellele tagasi mõeldes mõnus naeratus näole.
Tänaseks aga olemegi jõudnud kohta, kus teame, et selleks, et olla suhtes õnnelik, peab kõigepealt hoidma enda „tassi“ täis. Sest nii kui üks osapool on stressis, kurb, vihane vms, kandub see tihtipeale edasi ka kaaslasele ja igasugused tülid on väga lihtsad kerkima. Samuti oleme jõudnud kohta, kus teame, et peegeldamine üksteisele iseenda hirme. Arusaamatusi analüüsides oleme jõudnud järeldusele, et põhjus on peaaegu alati kuskil sügavamal kui lihtsalt selles, et „Miks sa nii vähe nõusid nõudepesumasinasse panid?“. Tegelikkuses võib selle taga aga olla hoopiski üks levinumaid hirme – „Ma ei ole piisav“. Kui õppida hinnanguid mitte andma ja armastada iseennast tõeliselt, on võimalik luua suhe, mis tõstab kõrgustesse ja kestab igavesti. Tingimusteta armastus on kõige ilusam ja puhtam asi maailmas, mille poole me kõik püüelda võiks.
Kolm põnevat fakti minu kohta:
- Ma olen taimetoitlane.
- Ma olen käinud Ameerikas ukselt uksele raamatuid müümas.
- Ma olen „Täitsa Pekkis Saate“ saatejuht.
Minu mantra/moto/tsitaat mille järgi elan? „Life happens for you not to you.“ – Tony Robbins
Kus näen ennast 10 aasta pärast olevat? Elmas oma parimat elu ja aidates teistel teha sama.
Üks raamat, mis muutis/mõjutas mind enim? Mai-Agate Väljataga „Uue ajastu algus“
Mille kaudu soovin, et mind leitaks: IG @katrinhinrikus @taitsapekkissaade
