Kõik sai alguse Kariibi mere Piraatidest ja „Musta pärli needusest“, õigemini sellest kohast filmis, kus „paha“ piraat Hector Barbossa hammustab rohelist, krõmpsu, mahlast, magushaput, nõretavat õuna … ja ei tunne mitte midagi.
Soovitan teil seda filmi vaadata – see on ilus ja täis metafoore.
Mu laps oli siis 3 aastane. Olin juba pikemat aega tundnud, et elan nagu unes – pesen, kokkan, kasin ja käin grillipidudel justkui automaatpiloodil olles. Kõik oli justkui olemas – laps, keda ma väga armastasin, mees, kellega ma olin üle 10. aasta koos olnud, suur elamine – väikses kastis, linna serval (https://www.youtube.com/watch?v=F_QT8S_MiF8) , väike punane sportauto, hobid … aga tunne oli puudu.
Sain aru, et elan seda elu, mida mu ema oleks mulle soovinud – turvalist, korraliku naise elu, nurisemata.
Ma tulin üsna karmidest oludest – rasked suguvõsamustrid, jälgijätvad traumad lapsepõlves ja veel karmimad juhtumised teismeliseeas, tunne, et ma ei kuulu kuhugile, hangumine, ka osaline mälukaotus.
Fakt oli aga, et ühel päeval, varsti peale „Musta pärli needuse“ vaatamist, seisin ma keset Raekoja Platsi ja mu silmist veeresid pisarad. Oli kevad, teel Viru Väravate vahelt Raekoja Platsi nägin ma kümneid lähedasi paare – igas vanuses; ilusaid noori ja hallide juustega vanakesi kes kõik kõndisid teineteise ümbert kinni hoides, käest kinni, suudlesid tänaval, olid lähedased. Valu rebis mu südame tuhandeks tükiks. Sain aru, et mul ei ole seda oma mehega kunagi olnud ja ma ei tahagi seda, igatahes mitte temaga – mul oleks piinlik temaga käest kinni jalutada.
Mis kõik oli valesti läinud. Ma olin kõik valesti teinud, ei olnud oma südame häält kuulda võtnud – olin teinud lihtsalt turvalise valiku.
See oli täielik ärkamine ja see oli hirmutav. Mul oli tohutu süümepiin ja meeletu hirm muutuste ees.
Siis juhtus mu elus veel üks seik, millest ma siin rääkida ei tahaks – läheks liiga pikale ja zanrist välja, see on ka pigem Igor Volke kogutud lugudesse sobilik.
Igatahes ma sain aru, et ma kas hakkan elama või minuga on lõpp.
Aga ma olen elujanuline.
Ma läksin uuesti kõrgkooli 37. aastaselt, valisin ala, mille puhul ma olin kindel, et see mind nälga ei jäta (töötan 10nendat aastat logistika valdkonnas, finantssektoris) – otsustasin olla edaspidi majanduslikult sõltumatu. Ma kolisin välja, lahutasin, läksin tööle, õppisin lisaks veel vabastava hingamise terapeudiks, TRE-d (Tension & Trauma Releasing Exercises), Balti Kriminaalpreventatsiooni ja Sotsiaalse Rehabilitatsiooni Instituudis tugiisikuks ja palju muud – et iseennast (ja ka teisi) aidata.
Mu lähedased ei toetanud mind – kõik leidsid, et ma olen kas vastutustundetu perelõhkuja või lihtsalt ära pööranud. Mu ümbert kadus palju inimesi – ühed tundsid, et nad peavad valima pooli, teised vaatasid mind ja tundsid hirmu, et äkki see kõik on nakkav, äkki nende väike maailm variseb ka nüüd kokku. Ma ei ole kurb, pettunud ega pahane, ma olen tänulik – tekkis ruum, kuhu sai tulla mõttekaaslasi, õpetajaid, selliseid inimesi, kellega ei pea sõpruse kinnituseks ööklubis käima või grillima vaid piisab, kui istuda koos silla käsipuul ja sülitada alla jõkke.
Ühel hetkel sain ma aru, et ma olen hakanud kuskile kuuluma – ma olen teretulnud, kui lähen budistide kirtanale, kui astun sisse savitöökotta, lauluringi või kakaotseremooniale ja mul on mõned head sõbrad, kelle uks on mulle alati lahti, kellega saab maailma asju arutada.
Tänaseks olen ma õnnelikus paarisuhtes mehega, keda ma armastan – meil on sarnased huvid, elame väga lihtsalt, üksmeeles ja armastuses. Meil on kahepeale kaks last (poisid 16 ja 7) ja meie kärgpere toimib harmooniliselt.
Ma õpin jälle (trandspersonaalset psühholoogiat ja hüpnoteraapiat Papa Jure Erakoolis „Teadlik Mina“ https://teadlikmina.ee/ ), sest ikka veel on tunne, et elul on midagi enamat pakkuda ja ma tahan rohkem. Kool, kus ma käin, on ka mu kodu omal moel, tugisüsteem ja armastus. Inimesed seal on mu sõbrad, teekaaslased.
Saan nüüd aru, et ennast elusana hakkasin ma tundma alles siis, kui võtsin ise vastutuse oma elu eest; kui võtsin vastutuse, kadus ka hirm ning süütunne.
Mul ei ole teile õpetussõnu jagada, et tehke nii või tehke naa aga ühte ma ütlen: ei ole teile lähedasemat inimest, kui te ise. Ja tähtis on, et kui te hommikul hambaid pestes peegli ees seisate, et teil siis vastik ei oleks endale silma vaadata.
Ja iga kord, kui te kahtlete, kas öelda või teha midagi, kas öelda „ei“ või „jah“, kas olla või mitte olla -tuletage seda hommikust peeglisse vaatamist meelde. Elage mitte kainelt kaalutledes, vaid südame järgi.
Kui süda käsib midagi teha, siis tehke, kui käsib minna, siis minge. Ärge kartke eksida – te teete kõik just nii, nagu sel hetkel teha oskate. Ning jagage, väljendage, näidake ennast – kui sellest kasvõi ühele inimesele inspiratsiooni on, siis on see suur asi.
Üks mu kallis sõber ja teekaaslane on öelnud:
„Armasta mitte kõigele vaatamata vaid kõigele vaadates“.
Urmas Volmer
See on moto, mille järgi ma täna elan.
Olge armastuses ja hoitud.
