Kui mulle tehti ettepanek kirjutada endast lugu, lugu pidevast muutusest ja julgusest elada nii nagu ma täna elan, tundsin kuidas ka suhtumine uskumusse nagu inimene saaks muutuda on muutunud minus igavesti ja pöördumatult.
Teadmine, milleni täna jõudnud olen võrdub loto võiduga ja see on ka teadmine, mida ma elu lõpuni jään jagama kogu maailmaga ükskõik kui suur või väike see maailm minu ümber ei oleks.
Inimene ei saa muutuda! Inimene saab ennast tundma õppida ja seejärel teadvustada enda kohta kõike, mida ta endale valmis ausalt üles tunnistama.
Kolm kuud enne lapse sündi pannakse paika tema tõeline ja ehe mina. Hetkest, millal laps sünnib, muutub kõik -nii tema vanemad kui ka kõik teda ümbritsevad inimesed hakkavad väetama teda oma ootustega, uskumustega, reeglitega, raamidega ja muu sellisega. Kui laps kasvab esimese 7 aasta jooksul, püüab ta meile teada anda, mida ta soovib või mis teda häirib aga meid see eriti ei huvita. Mitte, et me ükskõiksed oleme, lihtsalt me ei ole harjunud märkama olulisi kehalisi kõnelusi, meid pole nii õpetatud. Nii tehakse valmis 18-ks eluaastaks kedagi, kes ei saa aru, mida ta siin maailmas tegema peab. Loomulikult tema mõistus teab, et ta peab saama hea hariduse, uhket töökohta, rikast meest või ilusat naist, kaks last ja hunnik lemmikasju. Aga kogu selle saamise juures antud ellu astuja häirivalt tajub konflikte eelkõige iseendaga. Ja ta ei saa aru, mis on valesti, ta justkui teeb kõiki neid tegevusi, mida kõik teised teevad -aga mis siis valesti on? Sellest enam aru ei saa ja ei peagi aru saama. Kogu universum ei keerle ainult mõistuse ümber, meil on olemas ka keha, kus paikneb meie sisemine autoriteet. Sisemine autoriteet tähendab oskust kuulata oma keha. Oskust kooskõlastada oma tegevusi, otsuseid selle tundega. See ongi teadvustamine, see ongi tasakaal mõistuse ja keha tunde vahel. Nii juhtuski minuga. Kasvatus oli range ja raamistatud, mida siiani keegi ei mõista. Suruti peale ootusi, mõisteti hukka, karistati, kallistati, mõnitati ja hirmutati. Anti kindlalt teada, et vabaks saab ainult kui mehele lähed ja täisealine oled. Sain 18 aastaseks, lendasin kodust välja ja karjusin kogu maailmale, tulge võtke kõik, kes mind tahavad, olen nõus kõigega. Siiani mõtlen kui hea, et ellu jäin aga seda ma ei kartnud, ma kartsin „rihma“.
…seda ma ei kartnud, ma kartsin “rihma”.
Ma sündisin väikses Pärnu linnas eheda ja rõõmsameelse lapsena, vene keelt kõneleva perekonda koos venna ja õega. Ma olin siiras ja uudishimulik, mulle meeldisid inimesed ja ma usaldasin neid. Minu maailm varises kokku, kui alustasin oma kooli teekonda. Järjest rohkem tundsin kui paljud kannavad maski ja kui paljud panevad sind uskuma, et oled vale, ebapiisav ja suruvad oma ootusi sulle peale. Koolis käies oli kaks häirivat faktorit – ma ei uskunud Leninisse ja ma kartsin minna koju. Raske oli, sest mõlemas kohas pidid olema. Ma õppisin viitele ja lugesin palju raamatuid ja kogu aeg unistasin, et juhtub midagi, mis hävitab seda nõiaringi. Nii juhtuski. Eesti sai vabaks ja see oli väga hea uudis, sest nüüd ei pidanud seda Lenini jama uskuma, teiseks ma sain täisealiseks ja oli vaja kiiresti meest endale leida. Sellega mul probleeme ei olnud – ma olin ihaldatuim pruut üleüldse, ükskõik keda ma soovisin võisin saada – ainult et mulle ei meeldinud enam „head“ mehed, mul oli vaja selline, kes oleks nagu populaarse sarja uus hooaeg ja et see sari võimalikult kaua kestaks ja võimalikult palju pinget pakkuks.
Ma pidasin 22 aastat abielus vastu ja sain selle tubli eesti mehega 4 last….kõik oli hästi, kuni selle hetkeni, millal neljas beebi rinnale pandi. Ma järsku tundsin ja nägin kõik teisiti, miski polnud enam endine, mina polnud enam endine. Kuidas see võimalik on, et kõik millesse ma uskusin kokku varises.
Nende aastate jooksul tegin kõike, õppisin eesti keele selgeks, lõpetasin ülikooli majandusõiguse erialal, tegin karjääri erinevates valdkondades alates tankla teenindajast kuni panga juhini. Olen olnud kahe äriettevõtte juht ning olen loomas koos oma partneriga TET Akadeemia nimelist kooli, mille ülesandeks on aidata inimestel avastada teadlikku eluteed diferentseerimise meetodi abil.
Minu karjäär algas 1997 aastal, kui tegin reklaami Merz Spetsial Drazee vitamiinidele. Minu reklaam ulatus üle kogu maailma ajakirjadest televisioonini. Saadud raha eest sai loodud aastal 2000 oma ilusalongi koostöös Maie Lõhmusega (tänane Salon +) ,kus ise tegutsesin küünetehnikuna- jumestajana. Äri ei olnud edukas, kuna oli liiga perfektne ning tol ajal inimesed ei olnud valmis kallis hinda šampooni eest maksta. Lõpetades äri muutsin suunda ja asusin tööle SEB panka, kus töötasin 9 aastat tellerist kuni privaatpanga investeerimisspetsialistini. Proovisin ka Swedbanki juhi positsioone nii Pärnus kui Tallinnas. Swedbank Harjumaa üksuste juhi amet oli väga põnev ja mitmekülgne. Samal ajal tundsin jälle igatsust Pärnu järgi ning nii sündis otsus minna lastega tagasi oma kodulinna. Seal väljakutseid otsides otsustasin teha oma äri, kus sai loodud lisaks sellele ka oma PesuAssortii kaubamärki. Äri oli huvitava ja uudse kontseptsiooniga, seega kahe aastaga märgati loomingut ja tehti ettepanekut avada poode Eesti suurimates keskustes. Paraku pärast esimest uhket esinduspoodi ja lao süsteemi käivitamist otsustasin äri välismaalastele maha müüa. Põhjusteks, miks ma äri suureks kasvatada ei soovinud oli kolmanda lapse väljaravimatu haiguse diagnoos, millega kaasnes raske puue määramine ja lapsele toeks olemine järgmise kolme aasta eksperimentaalravi skeemis. Nii elasimegi igakuiselt jälle Tallinnas laste neuroloogia osakonnas.
Vaatamata ettevõtlusele nende aastate jooksul tegin päris palju projekte ja tööotsi koolitusvaldkonnas. Antud tegevus oli minu suureks kireks.. Töötades Pärnu Kutsehariduskeskuses ettevõtluse õppejõuna, järgnes projektijuhi koha pakkumine. Seejärel mahukas koolitusprojekt Nordea Eesti pangas, kus koolitasin tervet jaepangandust Eestis kehtiva pensionispetsiifika valdkonnas. Muidugi võtsin aktiivselt osa TÕN ja Tagasi kooli koolitusprojektides, julgustasin ja juhendasin gümnasiste. Tundus, nagu kõike seda oli liiga vähe ja minu neljakümnendal sünnipäeval „elusarja“ lisandus ootamatu neljas beebi.
Olin viimasel ajal tihti pööranud pilku taeva poole palvega muuta minu seriaali ja saata minu juurde mitte uus prints vaid armuvalu ja sõltuvussuhte vastast tabletti. Jah- jah, meie abielu oli jõudnud kriisi ning aina lisanduvad probleemid panid pöördumatult lahkumineku rattad käima. Me saime aru, et elada koos ja teha õnnepilte Facebooki jaoks on mitte midagi andev tegevus ja iseendale valetamine. Kohe kui neljas laps oli sündinud võtsime otsuse, et kõik on läbi.
Viis kuud jälgisin oma elu kõrvalt nautides oma ärkamise protsessi. Tundsin kuidas igapäevaga sain tükike ennast tagasi ja nii otsustasingi pusle lõpuni panema hakata. Võtsin kõik oma väikesed, haiged ja puberteediealised lapsed kaasa, lendasin Itaaliasse oma ema juurde, kus võtsin eluotsuse vastu ära lahutada nii kiiresti kui võimalik ja kolida pealinna.
Töötu, üksi, abiks 12 aastane tütreke, süles 8 kuune imik ja raskelt haige laps-invaliid asusin pusle mängu mängima.
Esimest korda oma elus ma usaldasin elu. Ma ei forsseerinud midagi, lihtsalt võtsin kõik vastu mida võtta oli.
Milline teadlik valik, milline vabanemine ja elamine hetkes. Selles maailmas sa ei kiirusta, ei karju, naudid lastega ja iseendaga olemist, tegeled oma tunnetega ja mõtetega, mis igapäevaselt pinnale tulevad. Ma olin nagu sibul, iga kihi mahavõtmisega tulid pisarad ja kui kooritud sai, pidin selle ära sööma, millele õnneks järgnes tervenemine.
Olen täna õnnelik, teadlik, terve, tugev ja elu poolt hoitud, lastele eeskujuks ja ka paljudele abiks. Mind ümbritseb ehe, spirituaalne ja maagiline elu, ma usaldan oma intuitsiooni, teen koostööd oma peaga ja endiselt avastan ja ahhetan, kui palju teadmisi ja sügavust minu sees hoiul oli ja on.
Olen loomas kooli koos usaldusväärse äripartneriga kus peamiseks tegevuseks on läbipõlenud või segaduses inimeste õnnelikku ellu naasmise aitamine, kus me keskendume vaimse tervise tasakaalustamisele. Olen omandanud palju huvitavaid uusi teadmisi, kus nagu taroloogia, astroloogia, regressteraapia ja inimese disain. Uus maailm saab nähtavaks kõigile inimestele, kes selleks valmis on. Sest tõde, mida enda kohta teada saame vajab tuumajulgust. Ja kõigil meil on võimalus, lihtsalt eesmärgi püstitus peab algama iseendast ja kui „mina-fassaad“ on ehe ja tugev, saab manifesteerida materiaalseid asju ka.
Ning lõpetuseks ütlen veel, kui mina üksi õnnetundest tulvil olin, mu ellu tuli valge ratsul prints, kes ühtlasi ka minu hingepeegel.
Olge terved, usaldage elu ja austage oma kordumatut transpordivahendit nimega keha.
