Olen juba üle 18. aasta tegelenud esoteerikaga, aga praeguseks on minust saanud Reiki Meister. Jätkuvalt korraldan reiki kursuseid ja töötubasid ning pakun ka individuaalseansse koos konsultatsiooni ja selgelttajumise diagnostikaga. Olen ka MTÜ Eesti Reiki Kooli juhataja ja praeguseks ainuke eestvedaja, kuigi liikmeid on peale minu veel Mtü-s.
Aga alati ei ole see nii olnud. Nii nagu kõigil, on ka minul Oma Elamise lugu, kus oli raske haigus, mitmed hirmud, kaassõltuvad inimsuhted ja armastuse defitsiit. Väljapääsuks sellest negatiivsuse rägastikust, sai minu jaoks terviklik eneseteostus, kus abiks tervenduskunst Reiki ja psühholoogiaõpingud ülikoolis.
Umbes 18 aastat tagasi olin ma nii vaimselt, emotsionaalselt kui füüsiliselt väga kehvas seisus. Olin igas eluvaldkonnas nii läbi põlenud, et mulle ei meeldinud enam mitte miski. Ma lausa vihkasin oma elu, oma ema ja ka töökohta. Kõigest oli nii kõrini, ka oma tervisehädadest oli kõrini! Kuna ma ei olnud eriline suhtleja ja südamepuistaja, siis ei saanud ma sellest ka kellelegi rääkida. Tegelikult mulle ei meeldinud hädaldada. Ainuke, mida omaette südamest tegin, oli kirumine ja sajatamine ning lõpuks ajas see ropendamine mind ennastki naerma. Vahepeal analüüsisin ja siis jälle vihaselt kirusin ja itsitasin. Häbist ja vaikimisest tekkis teadmine, et ma olen kapitaalselt lõksus oma nõmedas elus. Häbenesin ka oma madalat haridust, et olin massõmbleja õmblustsehhis. Lõpuks hakkasid hädad ja probleemid minu sees karjuma – miks me kõik agressiivselt käitume?
Need, kes ennast läbipõletavad, ei ole laiskvorstid, vaid kogu päev on neil alati tegusalt planeeritud. Nii samuti oli ka minul. Enne reiki-aega, olin ma olnud 20 aastat massõmbleja. Juba varahommikust hilisõhtuni, koguaeg oli midagi teha. Negatiivse stressi ja üleväsimuse tõttu tekkisid mul unehäired, seedehäired ja järjest jäi vähemaks ka elurõõmu. Lisaks tavapärasele tööajale, tegin lisaks ka ületunde, seda juhuks, kui jälle peaks midagi kellegi eest ümber lõikama või praaki lahti harutama, et natukenegi midagi teenida. Äratavaks pauguks oli mulle, kui töö juures tsehhi meistrilt põhjuseta solvata sain, et „mida kuradit sa õmbled siis nii kiiresti, et ma ei jõua sulle tööd ette tuua!“ Ehmatasin selle peale, ma ei osanud talle midagi ka vastu öelda. Oleksin nagu puuga piki pead ja kõhtu saanud. Kodus rahunedes tuli meelde, et kiiresti õmblemise – ajatöö ja raha pärast, me kõik ju seal käimegi. Aga sõimata said seal kõik järgemisi, kuid keegi juhatajale rääkida ei julgenud. Töö- ja käitumispsühholoogia õpikute põhjal tegin õhtul sõjaplaani ja järgmisel päeval kehtestasin ennast ning pärast seda oli mul koguaeg töö laual, ilma küsimatagi.
Lisaks palgatööle, õmblesin kogu perele rõivaid, kaasaarvatud emale ja vahel ka sugulastele kingituseks. Ega ma ei julgenud või ei osanud ka kellelegi ära öelda, pigem hambad ristis tegin kõik, mis teha kästi. Keelduda ei julgenud sellepärast, et ikka teistele meeldida ja nende soove täita. Minu jaoks oli lihtsam vaikselt ära teha, kui hakata selgitama või olla kellegi solvumise põhjustajaks. Pärast tööd käisin kähku poes, tegin õhtusöögi, õppisin lapsega koolitükke, pesin nõud, umbes tunnikese vaatasin telekat ja siis juba oligi aeg magama minna, sest kell kuus oli äratus. Ka nädalavahetus algas varase ärkamisega, pingepeavalu ei lasknud magada. Peas oli valmis nimekiri, mida kõike oli vaja laupäeva-pühapäeva jooksul ära teha.
Ühel hetkel tekkis mulle vaimusilma ette pilt, et ma nagu veaksin mööda ragisevat asfalti järgi metallajalastega kelku, millel istub minu ema, elukaaslane ja poeg. Mõtlesin omaette, et mul oleks nagu kolm last, kes minust sõltuvad, trambivad jalgu ja esitavad nõudmisi, et ikka liiga vähe ja liiga halvasti. Isegi meie pere kass ronis öösiti just minu kaela ja padja peale magama. Tol ajal ma veel ei taibanud, mis selle pildi sees ja taga tegelikult peidus on?
Hiljem taipasin, et üheks minu enesemuutmist põhjustavaks võtmeisikuks, on minu ema. Ülikooli uurimustööd tehes sain teada, et mul on emaga lähisuhte kaassõltuvus juba lapsest peale. Tema lapsikuse ja õpitud abituse tõttu, läksid meil ema-tütre rollid vahetusse, see on ka minu läbipõlemise algpõhjus. Ta on eraklik, õdedega juba aastaid riius, suhtleb ainult minuga. Seepärast oli tal võimalik mind terroriseerida ka täiskasvanuna, eriti harrastas ta teha seda distantsilt telefonitsi, et mul jäi lõpuks süütundest magu haigeks ja vasakusse õlga tekkis närvipõletik. Vahel andis teda ohjeldada kingituste ja muude hüvedega, kuid lõpuks ei toiminud ka äraostmine. Minu noorte vanemate ebateadlike käitumismustrite tõttu, oli minusse kogunenud ebateadlik, näriv süütunne, millele sain jälile alles aastaid hiljem. Aga tean, et nad ei osanud muud moodi, andsid mulle seda, mis neil teadmistena anda oli või, mille osaliseks nad ise kunagi olid saanud. Olen mõistnud ja andestanud neile oma tänulikkuse kaudu ja pigem keskendun nende positiivsetele omadustele. Lõpuks õppisin hoopis ise ennast armastama, jagades emaarmastust oma pojale. Hoolitsemine tervendas ka minu lapsepõlve, murelikkust ja armastuse nälga.
Õnneks ma veel depressioonini ei jõudnud, sest kõige hullemas perioodis olin olnud umbes kolm nädalat, kui ühel õhtul pärast tööd järsku tundsin kõris ja rinnakus meeletut füüsilist valusähvakut ja ängi, mis pani mind kägarasse tõmbuma. Kükitasin köögipõrandale maha ja ägisesin valust. Siis tundsin, et ma ei jõua enam kogu seda koormat kanda. See hetk oli mingis mõttes ka valusaks äratamiseks. Muidugi olin ka meeletult väsinud ja aegajalt ohates unistasin ajast, mil saan lõpuks nädalate viisi magada-magada ja kõik mured unustada-unustada. Aga pärast väsimuse ja emotsionaalse valu tunnistamist ja vinguvate inimeste pikalt saatmist, läks kõvaks tarkade raamatute lugemiseks ja intensiivseks vanade energiate lammutamiseks, et lämmatavast lõksust välja rabeleda.
Viimaseid kuid õmblustsehhis, hakkasin endalegi üllatuseks, luuletusi kirjutama, sest peale pikkade toidunimekirjade, polnud ma aastaid millekski muuks paberit ja pliiatsit kätte võtnud. Mida rohkem ma kirjutasin, seda parem mul hakkas. Irvitasin küll enda üle ja vahel ka ironiseerisin teiste kallal. Iga päevaga sai mulle üha selgemaks, et oleme kõik siin tööl lõksus, lausa nagu vanglas. Samaaegselt sai ka töö ilusti tehtud ja kui hing sai täis, siis kohe heitsin oma marakratid puhta valge lehe peale ritta, aru andma. Vahel unistades luuletasin, et tahaksin elada kaugel, kõrgel Kuu peal, aga vaimusilmas ja energeetiliselt ma seal käisingi ennast laadimas.
Enamjaolt kirjutasin luuletused sahtlisse, aga tunne oli vabastav ja salapäraselt mõnus.
Ükskord, kui pärast tööd poodi läksin, leidsin Selveri raamaturiiulist suhtlemispsühholoogia õpiku, mille oli kirjutaud ühe ülikooli õppejõud. Tema elulugu ja tutvustus olid tagumisel kaanel. Sellest raamatust sai minu lemmiklugemine niivõrd, et lõpuks käisin korduvalt ka selle kooli kodulehel ning unistades püüdsin ette kujutada ennast seal koolipingis. Paari aasta pärast julgesin, lähedastele ütlemata, minna just tollesse ülikooli sisseastumiskatsetele. Suureks rõõmuks sain kooli sisse ja sellest härrast sai ka minu lemmik õppejõud. Uuesti kooli minnes, sain lõpuks lahti ka oma kooli hirmust ja häbist rumalana näida. Hakkasin koolitarkust lausa armastama.
Mul kulus umbes 2,5 aastat, kuni lõpuks reaalselt tekkis tahe ja jõud, et võtta endale väljaspool kodu vaba aega ja julgeda midagi uut õppida. See oli puhastumise ja ettevalmistuse aeg, et siseneda uude energiasse. Kogu see eelnev paar aastat, kulus enda vaimseks harimiseks, läbipõlemisest taastumiseks, ema paika panemiseks, õmblustsehhist lahkumiseks ja tuleviku plaanide tegemiseks.
Ja järsku tuligi kõik korraga, kolme kuu jooksul: Reiki-kätega tervendamise meetodi õppimine, Ida-Lääne massaažikursuste läbimine ja ülikooli filosoofia-psühholoogia teaduskonda astumine. Aastast 2006, sukeldusin kolmeks aastaks ülikooli psühholoogia õpingutesse. Kooli lõppedes valisin psühholoogiliseks koolkonnaks transpersonaalse psühholoogia, sest lõputööks tegin „enese uuringu“, antropoloogilise uurimustöö iseendast läbi transpersonaalse psühholoogia ja esoteeriliste vaimsete praktikate. Uurisin kaassõltuvuse põhjuseid ja vaatlesin ennast elamiskriiside perioodidel, praktiseerides tervenduseks ja kriisist väljatulemiseks erinevaid psühholoogilisi ja vaimseid praktikaid. Õppides ja ennast uurides, kolme aasta jooksul tänu Reikile, sain ka oma naiste haigusest lahti. Kuid kolm aastat elukaaslasele soovitusi jagades ja iseendaga tegelema kutsudes, lõpuks läksin ikkagi lahku ka temast ja üürisin endale korteri, kus tuli vaadata süvitsi oma üksilduse ja üksinduse hirmudesse.
Mäletan, et esimesed 5 reiki-aastat, olin hullupööra eufooriline lihtsalt selle üle, et võin olla rõõmus nii palju, kui hing ihkab ja, et võingi olla selline nagu olen. Positiivsust, elujõudu ja julgust uute asjade omandamisel ja ära tegemisel oli nagu elektri jänesel. Aastate möödudes pöördus väline rõõm ja positiivsus sissepoole ja sai harjumuseks. Taipasin, et mitte keegi enam ei saa minult minu rõõmu ja väge ära võtta ega positiivsust maha tampida.
Praegu elan oma elu rõõmu, rahulolu ja põnevusega. Suured ja tormilised eneseotsingud on ammu lõppenud ja eluolud on paika loksunud. Ja mis kõige tähtsam, ma lõpuks sain endale päris oma kodu, kust mitte keegi ei saa mind välja ajada. Endalegi uskumatult, kuus aastat tagasi, ostsin koos uue elukaaslasega talumaja ja tükikese maad. Ma väga fännan Abraham Maslow inimeseks olemise baasvajaduste püramiidi, seega koos maja ostuga, sain lõpuks kõik püramiidi korrused täidetud ja ka teostatud. Siin ka üks minu lemmiktsitaate Maslow poolt, see puudutab mind siiani sügavalt, kuni rakuni välja:
Kui sa sihilikult planeerid saada kellekski vähemaks, kui sa oled võimeline, siis ma hoiatan sind tõsiselt – sa oled kogu oma ülejäänud elu sügavalt õnnetu!“
Minu läbipõlemise ja eneseteostuse lugu võiks tegelikult aidata paljusid minusuguseid lihtsaid inimesi, kel pole eriti raha oma elu muutmiseks ega ka veel kindlat plaani. Aga on teadmine, et tahaks muuta oma tervist ja elu positiivsemaks ja rõõmsamaks. Tegelikult saab ennast muuta, armastada ja tervendada täiesti tasuta, sest raamatukogud ja internet on tasuta kirjandust täis, ainult võta ja loe! Aga tuleb päriselt TAHTA ja tegutsema hakata nende teadmiste põhjal, mida olete kuskilt kuulnud, lugenud või kursuselt õppinud! Ärge šopake koolides, vaid maandage teadmised oma eluviisiks, siis toimub ka muutus.
Naistele, kes on praegu minule sarnases eluperioodis, soovitan alustuseks esitada endale mõned küsimused.
Mina tunnistasin endale kõigepealt, et nüüd ongi selle või tolle asjaga kapitaalselt kehvasti. Kui inimene julgeb endale tunnistada, et tal on probleem ja ta ei soovi mööda allakäiguspiraali sügavamale langeda, siis ta lõpetab ka eitamise ning negatiivse reaalsuse alalhoidmise. Kui mul tekkisid kahtlused või madalseis, siis küsisin endalt, et „kelle pärast sa õige elad? Kas elad oma haiguse, hirmude või teiste inimeste pärast? Kas sa nii väheseks oledki võimeline? Oledki sellist alandavat suhtumist väärt?“ Sellised teravad küsimused aitasid teadvustada oma madalat enesehinnangut ja negatiivset mõttemustrit, sest ma seadsin varem alati teised inimesed endast ettepoole ja tahtsin, et just neil oleks hea. Ma ei julgenud teha kõva häält, et ennast kehtima panna. Kuid lõpuks mõistsin, et tuleb elada nii, et just minu vaim ja hing on igapäevaselt rahul ja ka rahuldatud mitmekülgselt. Elu ju tegelikult, meil siin kõigil, väärtuslik ja üürike.
Soovitan vältida kurje, negatiivseid ja egoistlikke inimesi, pigem suhelda heatahtlike, elurõõmsate ja ennast teostavate inimestega, kes on teadlikud oma Jumalikust Loomise Jõust. Ja mitte lugeda ega kuulata negatiivselt hirmutavaid meediauudiseid. Selle asemel hoopiski, tegelege oma hinge tervisega ja unistage suurelt, sest kõik positiivne on tegelikult võimalik ja juba ootel – küsi ja sulle antakse!
- Muuda elustiil tervislikuks, harjumused positiivseks ja õpi stressiga toime tulema. Hoia oma pluss- ja miinusstress tasakaalus.
- Kiida, täna ja armasta ennast ja teisi, nii väikeste kui suurte tegemiste eest. Siis oled sõltumatu ja sul pole vaja ka teistega võistelda, sest tead, et kõik on sinus endas olemas ja sa oled ainulaadne. Kui sind kiidetakse, premeeritakse ja tuuakse eeskujuks, siis võta suure rõõmu, austuse ja tänuga oma loorberid vastu! Sa oled seda väärt!
- Tegele enese spirituaalse arendamisega, uuri ja loe nii psühholoogilisi kui eneseabi raamatuid. Sa ei pea alati raamatuid ostma, külasta ka raamatukogusid. Tööta huvi ja rõõmuga enese ja inimeseks olemise kallal.
- Tee tööd, mis pakub sulle rõõmu ja eneseteostust. Tööta koos inimestega, kellega sul on valdavalt hea ja turvaline koos olla ja, kes on ka avatud sinu ideedele ja toetavad sinu arengut.
- Ela oma elu sadaviisi, et igapäevaselt andes endast parima, unustad ennast heaolusse, armastusse ja turvatundesse! Hakka elama tegelikku iseennast ja loo endast häid mälestusi, sest mälestused on igavesed! Selline eluviis võiks saada ka elumõtteks, kuigi elu ju ise ongi suur mõte!
Olen mõelnud, et mida tarka ja kasulikku võiks tulevikus veel korda saata? Näiteks eneseteostuse vallas, tahaks kirjutada mõned raamatud, sest see on minu elu viimasest hirmust läbiminek ja vabastav kogemus. Ja teiseks, elujätkamise sooviks on, et äkki näen oma elu jooksul ka oma lapselapsed ära, sest ma armastan südamest neid juba praegu. Siis ehk õnnestub mul elada ka igavesti nende kaudu!? Soovitan lugeda positiivse egoismi tõstmiseks paari raamatut:
Egoisti piibel: https://www.apollo.ee/egoisti-piibel.html
Neli kokkulepet: https://www.apollo.ee/neli-kokkulepet.html
