Ühel hommikul ärkad üles ja tunne on imeline, justkui oleksid maailma kõige targem ja ägedam naine. Läheb paar päeva mööda ja ärkad taas hommikul, kuid tunned hoopis, nagu sa ei olekski mitte keegi ja enesehinnang on madalam kui muru. Kas sinuga on midagi sarnast juhtunud? Minuga küll.
Erinevate teadlaste sõnul mõtlevad inimesed päeva jooksul ca 50 000 – 60 000 mõtet ja suurem osa neist on negatiivsed, sest inimese aju on oma olemuselt negatiivne. Sain mindfullnessi kursuselt teada, et keha ei tee vahet, kas need mõtted, mida mõtled, on päriselt juhtunud kogemused või on need ettekujutatud fantaasiad. Seega tuleks alustada oma mõtlemise suunamisest. Mõtle, et sa oled väärtuslik, ilus, nutikas, hoitud ja edukas oma ettevõtmistes. Enesearmastus on sinu ülejäänud elu kõige suurem ja tugevam vundament.
Eneseusu ja -väärikuse olemasolu või puudumine määrab suures osas meie enesetunde, mõtlemise ja käitumise. Sellest sõltub, kuidas olukordi tõlgendame ja neile reageerimine. Endasse uskumise määrast sõltub, kas julgeme luua suhteid ja võtta vastu elu väljakutseid, kas söandame lahti lasta vanast või klammerdume, kas toetume oma jalgadele või paneme isikliku õnne sõltuma teistest inimestest. Olen märganud, et mida rohkem teen tööd iseendaga, seda paremini suudan märgata oma emotsioone ja mõtteid, tunda tundeid kriitikavabalt. Olen sellest tulenevalt heasoovlikum ning julgen olla mina ise. Kõiki neid hetki, emotsioone ja mõtteid saan muuta oma suhtumisega. Ma saan ise otsustada ja valida, milline on minu suhtumine iseendasse ja nendesse olukordadesse, kus ma parasjagu olen.
Soome sotsiaalpsühholoog Saara Kinnunen toob välja kaks erinevat tüüpi eneseväärtustamist:
- Esmane eneseväärtustamine saab alguse lapsepõlvest ja tuleneb sellest, kuidas vanemad on suhtunud lapsesse: kas laps tunneb end armastatu ja hoituna? Sellest oleneb, kas ta tunneb end hilisemas elus väärtusliku või mittepiisavana.
- Teisene eneseväärtustamine tüüp tuleb suuresti elus enesest ja on nn väljateenitud eneseväärikus, mille kujunemisel on oluline koht kõikidel elus toiminud õnnestumistel ja ebaõnnestumistel. Kui lapsepõlves oleme väärtust kinnitavaatest sõnadest, hoolest ja armastusest ilma jäänud, saame hiljem hea soorituse ja suurepäraste tulemustega lapsepõlve puudujääke kompenseerida. Enesehinnangu tõstmisele mõjuvad head hinded koolis, ametikõrgendus või muud tööalased tegemised. Samuti sotsiaalmeedia pöidlad-südamed jms.
Mõtle korraks nendele kahele punktile. Emadena saame oma lapse eneseväärtustamist toetada, kolleegina saame märgata ja selle hea sõnaga tagasisidestada, et aidata tõsta ka teiste inimeste eneseväärtustamise nivood.
Me naistena oleme suurepärased ülemõtlejad, kahtlejad ja kriitikud. Sa oled ka siis väärtuslik, kui oled sukeldunud mõnda projekti ja sinu kapinurgas põrandal on hunnikus tolmurullid. Sa ei pea olema täiuslik, et olla väärtuslik.
Selleks, et ülemõtlemist vältida ja ennast ikka väärtustada küsi endalt:
- Kas see, mida ma praegu mõtlen, on tõsi?
- Kas see mõte aitab mul edasi liikuda või mitte?
- Kas sellesse mõttesse võiks investeerida või pigem mitte?
- Kuidas saaksin nendest piiravatest mõtetest lahti lasta?
Meenub üks seik, kui tegime sõbrannadega kolmekesi naistega selfit. Tegime ikka mitu pilti, nagu tänapäeval digitaalse kõhulahtisusega kombeks. Kui pildid tehtud, siis üks nendest naistest vaatas neid pilte, ohkas ja ütles: „Ma olen nagu hall hiireke teie kõrval!“ See on lugu, mida ta iseendale räägib. See illustreerib tema eneseväärtustamist ja suhtumist iseendasse. Sellest situatsioonist peegeldub, kuidas me iseendaga räägime ehk meie sisekõne: kas me oleme iseendaga heasoovlikud, nii nagu oma sõpradega, või liigselt kriitilised? Mina saan toetada teda tagasisidega ja tähelepanekutega, kuid oma meelestatust ja sisemist otsust saab ainult tema ise muuta. See töö tuleb tal teha iseendaga.
Kõige tähtsam küsimus iseendale
Enese väärtuse hoidmiseks ja arendamiseks kõige tähtsam küsimus, mida igaüks peab endalt küsima, on „mida mina tahan?“. Sellele küsimusele vastuse otsimine tähendab igal hetkel iseenda tähele panemist.
Võta valge paber ja kirjuta sellele vastused allolevatele küsimustele. Usun, et vastused aitavad sul edasi liikuda.
- Mida ma praegusel hetkel vajan, et tunda end hästi?
- Mis teeb mind õnnelikuks?
- Mille eest olen tänulik?
- Millised inimesed toetavad ja inspireerivad mind?
- Millised tegevused annavad mulle energiat ja rõõmustavad mind?
- Milliseid tegevusi võiksin endale rohkem lubada?
Peaksime teadlikult võtma rohkem aega sellele, mis on meie jaoks oluline. Igaühel tuleb võtta vastutus iseenda eest. Igaüks saab oma elu ise luua. Kes läheb karjääri tegema, kes panustab ühiskonda vabatahtliku tööga, kes suunab kogu energia laste kasvatamisele ja mehe karjääri toetamisele, kuid ka siis tuleks neid küsimusi iseendalt küsida. Kõik valikud on okei, kui oleme need teinud teadlikult, iseenda soove järgides.
Ennast väärtustav naine võtab vastu iga komplimendi, mis talle öeldakse – julgelt, häbenemata ja naeratusega. Kompliment ei vaja selgitust, et ahh tead, kui vana see kleit juba on või et teile vaid tundub, et ma oma valdkonnas hea olen! Kas tundub tuttav kommentaar? Oled selliseid „sõnakõlkse“ ehk isegi öelnud? Või on keegi selliseid asju sulle vastu öelnud, kui oled talle komplimendi teinud? Kui ma ühe ägeda ettevõtte naiskonnale koolituspäeva tegin, jõudsime kõikide muude tähtsate teemade juures ka naiste eneseväärtustamise juurde ning kuidas me naistena vahel ikka komistame nende komplimentide vastuvõtmisse. Aeg-ajalt tuleb ikka esile see vana „ah, mis nüüd mina!“-mõtteviis. Sellest koolituspäevast sündis Instagrami teemaviit #vanakleit. See on loodud eesmärgiga tuletada meelde, et häid sõnu võiks võtta vastu tänuga, mitte häbiga. Kuid ühtlasi, et oleksime ka märkaja rollis ning julge autentsete komplimentide tagasipeegeldaja. Võid seda julgelt, väärikalt ja läbi kerge huumoriprisma kasutada!
Eneseväärtustamist sobib hästi kokku võtma Suzuki Roshi tsitaat:
Te kõik olete just sellisena, nagu te olete, täiuslikud, ja teile kõigile tuleks kasuks veidi paremaks saada.“
